Surve fingers haigus, Insuldijärgne taastusravi - Ravijuhend

Esialgu on ESD-teenuse pakkumine Eesti tingimustes raskendatud spetsialistide vähesuse ja regionaalse kättesaadavuse erisuste tõttu. Samas nõuab instrumentaalse uuringu tegemine väljaõpetatud personali ja vastavat varustust, mistõttu ei saa seda insuldi väga varajases etapis rutiinselt teha

Samas intelligentsusega probleeme ei raporteeritud. Krameri ja Pollnow kirjelduste kohaselt vähenesid sümptomid 7-ndaks eluaastaks ja lapsed tervenesid. Ühtekokku kirjeldasid Kramer ja Pollnow 15 lapseea hüperkineetilise haigusega juhtumit. Rosenfeld ja Charles Bradley ülevaate imikueas asfüksiat põdenud asphyxiant illness in infancy laste käitumissündroomi kohta.

Nende laste käitumisele olid iseloomulikud: 1.

Insuldijärgsel patsiendil peaks taastusarst tegema funktsionaalse seisundi vahehindamise kolmandal kuul pärast haigestumist. Praktiline soovitus Statsionaarse taastusravi kestus ja intensiivsus Insuldijärgne statsionaarne taastusravi toimub taastusravihaiglas, kesk- ja regionaalhaigla statsionaarse taastusravi osakonnas. Erandjuhul toimub taastusravi muus osakonnas, kus on tagatud taastusravi korraldamine taastusarsti koordineerimisel ja interdistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetel.

Barkley ; Ross ja Ross Enamik Rosenfeld'i ja C. Laufer, E. Denhoff ja G. Neil lastel oli tähelepanu lühiajaline, kontsentratsioon nõrk, nad olid ärrituvad, muutlikud, impulsiivsed ja õppimine oli neil kesine. Selle kompleksi esinemine võis viia mitmete psühholoogiliste probleemideni, eelkõige sellise käitumise äärmiselt ärritavate toimete tõttu õpetajatele ja vanematele.

surve fingers haigus

Õpilasi täis klassiruumis võib õpetaja selliste õpilaste vastu, kes vaatamata ilmselt heale intelligentsile ühe artiklis kirjeldatud haigusjuhtumi puhul oli Surve fingers haigus intelligentsustesti kohaselt lapse IQ ei suuda paigal istuda, oma töö tegemisele keskenduda ja seda lõpetada ning esitavad ettearvamatult täiusliku töö, sageli vaenulikuks muutuda.

Autorid püstitasid hüpoteesi, et hüperkineetilise impulsi häire käitumise põhjuseks on vaheaju düsfunktsioon, mis taandus amfetamiini manustamisel. Autorite arvates, võis siin tegu Freudi Reizschutz i kaitsebarjääri stiimulite vastu, mis on egost eraldi, defektsusega mida sai aga farmokoloogiste vahenditega efektiivselt muuta.

Autorid kontrollisid hüpoteesi oma töökohta Bradley haiglasse, mis oli emotsionaalselt häirunud laste psühhiaatriline haigla, hospitaliseeritud lastel. Lisaks vaheaju düsfunktsioonile kirjeldasid autorid ka mitmeid psühholoogilisi ja emotsionaalseid põhjuseid häire tekkimiseks aga ei välistanud ka võimalust, et lapsed ongi hüperaktiivse loomuga.

Sageli esines neil lastel mingi kesknärvisüsteemi kahjustus kas enne sündi, sündimise ajal või esimeste eluaastate jooksul.

Lapsed kasvasid enamasti selle häirest välja. Kuna sündroomi kõige silmapaistvam osa oli hüperaktiivsus siis pandi alus hüperkineetilisele sündroomile. DSM-II - psüühiliste häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu 50 lk.

Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders 2. Deficits in attention, motor control, and perception Pikemalt artiklis Deficits in attention, motor control, and perception ndatel rakendati Rootsis ja Taanis minimaalse aju düsfunktsioonihäirega Clements jt sarnanevat kontseptsiooni Deficits in attention, motor control, and perception DAMPmille formuleerisid Gillberg ja Rasmussen uurides ndatel Göteborgis 6 ja 7-aastaseid lapsi.

Kanada psühholoog Virginia I. Douglas koos oma uurimisrühmaga McGilli Ülikoolist pakkusid ndatel hüperkineesi asemele tähelepanudefitsiidi sümptomi, kuna see olevat seotud hüperaktiivsuse ja puuduliku impulsi kontrolliga. Douglas'e uurimisrühma ettepanekud lisati Lapseea psühhiaatrilise häirena[ muuda muuda lähteteksti ] Eesti päritolu ameerika psühholoogi, psühhobioloogi ja neuroteadlase Jaak Panksepa sündinud Tartus arvates võib ATH meie surve fingers haigus olla psühhiaatriline probleem.

ATHd võib pidada meie kaasaegse ühiskonna laste käitumise reguleerimise 'mooduseks', seejuures aru saamata lapse arengut juhtivate aju primitiivsete emotsionaalsete jõudude olemasolust. ATH diagnoosiga laste aju-uuringute kohaselt võib neil lastel otsmikusagara maht ja funktsioonid [ viide?

Vaatamata ulatuslikele uuringutele ei ole usutavaid tõendeid selle kohta, et neil lastel esineks piisavalt ektreemsel määral bioloogilisi või psühholoogilisi kõrvalekaldeid meditsiinilises mõttes. Enamik ATH diagnoosiga noori võivad olla lihtsalt normaalsed, väga mängulised lapsed, kellel võibolla raskusi kohaneda teatud surve fingers haigus ootustega. Pole selge, mida arvavad ATH lapsed ise neile omistatud diagnoosist. Laste ATH, kui lapseea psühhiaatrilise diagnoosi kronoloogia kohta Eestis publikatsioone napib.

Kui palju Eestis ATH- diagnoosiga lapsi on pole käesoleval ajal selge. Tallinna Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinbergi Laialt levinud arvamuse kohaselt on nende seisundite geneesis oluline osa peaaju orgaanilisel anormaalsusel, kuid andmed spetsiifilise etioloogia kohta käesoleval ajal puuduvad.

Viimastel aastatel on aktsepteeritud surve fingers haigus diagnostilise nimetuse tähelepanupuudulikkuse sündroom kasutamine. Käesolevas haiguste klassifikatsioonis seda nimetust ei kasutata, sest nimetus vihjab etioloogias isiku psühholoogiliste protsesside häirele, mis käesoleval ajal ei ole veel küllalt selged, ja sellises tähenduses hõlmatakse nimetatud terminiga ka hirmunud või väliselt apaatsed unistustesse sukeldunud lapsed, kelle probleemid on hoopis teist laadi.

Siiski on selge, et hüperkineetilise sündroomiga lapse käitumise aspektist on tähelepanuhäire seisundi üheks põhitunnuseks. Hüperkineetilised häired tekivad alati lapse varasel arenguperioodil tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul. Nende põhilisteks tunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses; püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata; desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus.

Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid häireid. Hüperkineetiline laps on sageli hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib ta kergesti distsipliininõuete vastu.

Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega; teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal kognitiivsete protsesside kahjustusi, laste üldpopulatsioonist sagedamini täheldatakse ka motoorse ja kõne arengu pidurdust.

Sekundaarseteks komplikatsioonideks võivad olla sotsiaalse suhtlemise häired ja madal enesehinnang.

  1. Дверь вела прямо во двор.
  2. arthritis - Estonian translation – Linguee

Hüperkineetilised häired kattuvad oluliselt teiste käitumishäirete, näiteks sotsialiseerumata käitumishäirega. Käesoleval ajal võimaldavad uurimisandmed siiski eristada grupi lapsi, kelle kliinilises pildis on põhiprobleemiks hüperkineesia.

Hüperkineetilisi häireid on sagedamini poistel kui tüdrukutel. Diagnostilised juhised Kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime.

surve fingers haigus

Need on diagnoosi panemisel obligatoorsed ja peavad avalduma enam kui ühes situatsioonis näiteks kodus, klassis, haiglas. Puudulik tähelepanuvõime avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuses. Laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi kuigi laboratoorsed uuringud ei näita sensoorse või pertseptuaalse tegevuse häiret.

Tähelepanematust ja püsimatust hinnates tuleb arvestada nende normaalse avaldumise intensiivsust vastavalt vanusele ja IQ-le.

Üliaktiivsuse mõiste hõlmab ülemäärast püsimatust, eriti suhtelist rahulikkust nõudvates situatsioonides. See võib, sõltuvalt situatsioonist, avalduda kas liigse ringijooksmisena, hüplemisena, toolilt püstitõusmisena jne.

Lapse liikuvuse ja aktiivsuse normi hindamise aluseks on aktiivsuse vastavus situatsioonile, eaperioodil iseloomulikule käitumisele ja IQ-le. Selline käitumishälve ilmneb tavaliselt suurt enesekontrolli nõudvates situatsioonides. Kaasnevad tunnused ei ole diagnoosimiseks piisavad ega hädavajalikud, kuid aitavad diagnoosi kinnitada: pidurdamatus suhtlemises; järelemõtlematus ja hoolimatus ohtlikes situatsioonides; käitumisreeglite impulsiivne eiramine mis ilmneb pealetükkivas või teiste isikute tegevust häirivas käitumises, läbematus vastamises enne esitatud küsimuse lõppu või võimetuses oodata.

Kui neile seisundeile lisanduvad küllalt väljendunud lugemishäired ja motoorne kohmakus, kodeeritakse neid eraldi FF89 all, kuid need ei pruugi olla hüperkineetilise häire surve fingers haigus osaks. Käitumishäire sümptomid ei välista ega kinnita põhidiagnoosi kriteeriume, kuid nende olemasolu või puudumine võimaldab eristada põhidiagnoosi raames alajaotusi.

Tüüpiline hüperkineetiline käitumisviis avaldub alati lapse varajases eas enne 6.

surve fingers haigus

Kuna enne kooliiga on hüperaktiivsuse sündroom raskesti diagnoositav normivariatsioonide suure hulga tõttu, siis diagnoositakse eelkoolieas vaid ekstreemseid juhte. Ka täiskasvanueas võib hüperkineetilist häiret diagnoosida. Neil juhtudel on seisund üldjoontes sama, kuid tähelepanu ja aktiivsust tuleb hinnata vastavalt ealise arengu normidele.

Neuroloogilisteks kõrvalnähtudeks olid peavalu, peapööritus, kahelinägemine, asteenia, uimasus ja liigne süljeeritus. Need lapsed ei reageerinud distsipliinile. Seitsmel aga oli esinenud käitumishäireid ka enne akuutset letargilise entsefaliidi põdemist. Püsivaid kahjustusi intelligentsusele või mälule ei esinenud, kuid sageli olid häirunud keskendumine ja uni.

Erandjuhul toimub taastusravi muus osakonnas, kus on tagatud taastusravi korraldamine taastusarsti koordineerimisel ja interdistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetel. Taastusravi peab algama insuldi akuutses faasis niipea kui patsiendi üldseisund on stabiliseerunud 30, 31, Taastusravi alustamine 2—30 päeva jooksul surve fingers haigus insulti annab funktsionaalse seisundi taastumisel prognoositavalt parema tulemuse, lühendab haiglaraviperioodi, vähendab tervishoiukulutusi ja sõltuvust kõrvalisest abist 34, 35, 36, Statsionaarse taastusravi optimaalne kestus Austraalia, Kanada, UK ja USA ravijuhendites ei ole soovitusi statsionaarse taastusravi optimaalse kestuse kohta.

Ravi optimaalne pikkus sõltub insuldi ja funktsioonihäire te raskusastmest, insuldi tüübist, patsiendi vanusest ja sotsiaalsest tugivõrgustikust Mida raskemad on funktsioonihäired, seda kauem patsiendid statsionaarset ravi vajavad 38, 39, Tugev soovitus, madal tõendatuse aste Taastusravi kestuse ja tõhususe seost on uuritud paljudes riikides, mõnes on kasutusel insuldijärgse taastusravi kestuse prognoosi algoritm.

Aasta vältel katsetati uusi ravilviibimisperioode: alates 10 ravipäevast kerge funktsionaalse kahjustusega patsientide puhul kuni 48 ravipäevani raske motoorse ja kognitiivse häirega insuldihaigetel. Surve fingers haigus taastusravi algoritmi rakendamisel vähenes keskmine taastusravi kestus 5,9 päeva võrra 41,2 vs. Neljas grupis oli taastusravi kestus statistiliselt oluliselt lühem Tõendusmaterjal statsionaarse taastusravi optimaalse kestuse kohta on väga madala tõendatuse astmega ega võimalda soovitada kindlat ravikestust.

Töörühma hinnangul tuleks insuldijärgse statsionaarse taastusravi kestuse määramisel lähtuda funktsioonihäire te raskusastmest ja paranemise potentsiaalist. Kergema raskusastmega insuldi puhul on näidustatud lühem, raskema insuldiga patsientidel pikem taastusraviperiood.

Insuldijärgne taastusravi (RJ-I/37.1-2019)

Taastusravi jätkamise otsustab funktsionaalse paranemise alusel taastusravimeeskond. Aeglasema paranemise korral peaks patsiendil olema võimalus viibida statsionaarsel taastusravil pikemalt, kuni ravieesmärk on saavutatud. Statsionaarse taastusravi intensiivsus 3 Statsionaarset taastusravi saavale insuldijärgsele patsiendile peaksite tagama erinevad teraapialiigid, mis on talle seisundist tulenevalt näidustatud nt füsioteraapia, tegevusteraapia, logopeediline teraapia, psühholoogiteenusvähemalt viiel päeval nädalas vähemalt kolm tundi päevas.

Nõrk soovitus, madal tõendatuse aste Taastusravi optimaalne maht ja intensiivsus on ebaselged.

surve fingers haigus

Austraalia ja Kanada ravijuhendites soovitatakse teraapiat teha kolm tundi päevas viiel päeval nädalas. Soovitus tuleneb Lohse jt Suurbritannia ravijuhend soovitab insuldipatsientide puhul vähemalt 45 minutit kõiki vajalikke teraapiaid päevas Mitmed metaanalüüsid 41, 42, 43, 44 näitavad funktsionaalse paranemise osas kõrgema intensiivsusega taastusravi väikest eelist võrreldes madalama intensiivsusega raviga.

Nende põhjal tuleks statsionaarse taastusravi etapis võimaldada patsiendile intensiivset taastusravi, kuna see seostub kiirema ja tulemuslikuma kaugtulemusega 44, Samas on metaanalüüsidel oluline puudujääk: kaasati mitmeid uuringuid, kus kontrollgrupp ei saanud üldse taastusravi, seega on nn intensiivsemat teraapiat võrreldud teraapia puudumisega.

Schneideri jt Surve fingers haigus patsiendid said keskmiselt 25 minutit teraapiat päevas, interventsioonigrupi patsiendid keskmiselt 90 minutit rohkem.

Ka Veerbeeki jt Sekkumisgrupp sai 10 nädala jooksul teraapiat keskmiselt 17 tunni võrra rohkem. Wangi jt Mõned uuringud on näidanud, et haiglate ravikorralduses võib tavapärase viie ravipäeva asemel seitsmel päeval nädalas ravi osutamine olla patsiendi ADL-toimetuleku paranemise seisukohast tõhusam, samuti surve fingers haigus sellega haiglaravi kestus ja suureneb ökonoomsus 47, Taastusravi intensiivsust statsionaarse taastusravi etapis on võimalik tõsta, kui luua patsientidele võimalused teraapiasessioonide välisel ajal iseseisevaks turvaliseks treenimiseks Käe motoorse funktsiooni paranemisel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et väga sügava pareesi korral ei ole ka teraapia intensiivistamisest kasu.

Kui esimesel neljal-viiel nädalal pärast insulti ei ole pareetilises käes aktiivseid liigutusi ilmnenud, siis ei muuda ravi intensiivistamine funktsionaalset lõpptulemit 49, Töörühma hinnangul annab intensiivne taastusravi insuldihaige funktsionaalse paranemise seisukohast olulise panuse.

Taastusravi ajal tuleb patsiendile võimaldada kõiki talle näidustatud teraapiaid nii palju, kui ta talub. Ravi intensiivistamiseks tuleb patsiendile peale individuaalteraapiate soovitada iseseisvat harjutamist, grupiteraapias osalemist. Teraapiaid võib korraldada ka nädalavahetuseti.

Samas seab intensiivne statsionaarne taastusravi patsiendile nõuded selles osalemiseks. Ravi intensiivsuse määramisel peab juhinduma insuldihaige üldseisundist, funktsioonihäirete raskusastmest ja paranemise potentsiaalist. Funktsionaalse toimetuleku hindamine kui taastusravi efektiivsuse näitaja 4 Statsionaarset taastusravi saaval insuldijärgsel patsiendil kasutage taastusravi tulemuslikkuse hindamiseks ravi alguses ja lõpus eelistatult functional independence measure FIM mõõdikut kombineeritult functional assessment measure FAM mõõdikuga.

Tugev soovitus, väga madal tõendatuse aste 5 Statsionaarset taastusravi saaval insuldijärgsel patsiendil otsustage funktsioone taastava taastusravi jätkamise üle kahe-kolme taastusravinädala järel ning jätkake taastusravi, kui funktsionaalse iseseisvuse hindamisel on näha positiivset dünaamikat.

Энсей Танкадо отдал кольцо, надеясь обнародовать ключ.

Praktiline soovitus Insuldijärgse taastusravi efektiivsust hinnatakse nii funktsioonihäire te raskusastme vähenemise kui funktsionaalse iseseisvuse suurenemise järgi. Töörühm valis insuldijärgse taastusravi efektiivsuse näitajaks funktsionaalse toimetuleku hindamiseks kasutatava mõõdiku skoori paranemise.

Kasutaja:Mariina/Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Skoori alusel teeb taastusravimeeskond otsuse ravi jätkamise vajaduse üle. Paralleelselt kasutavad ravimeeskonnaliikmed ka üksikute funktsioonihäirete hindamiseks sobilikke funktsioonihäirespetsiifilisi hindamisinstrumente, et nende paranemist täpsemalt hinnata.

surve fingers haigus

Näiteks hindab käelise tegevuse paranemist action research arm test ARATkõnnifunktsiooni kuue minuti kõnnitest jne.

Funktsionaalset toimetulekut ehk võimet enesehooldusega iseseisevalt toime tulla hinnatakse mitme mõõdiku abil.

surve fingers haigus

Osa mõõdikutest on liiga üldised nt mRSorienteeritud akuutse alpha- FIM või kroonilise insuldifaasi FAI seisundi hindamiseks või patsiendipoolselt subjektiivselt hinnatavad. Samuti ei ole mõnede mõõdikute eestikeelne variant valideeritud nt SIS. BI ja FIM on kõige sagedamini kasutatavad funktsionaalset toimetulekut hindavad mõõdikud insuldist taastumisel Mõlemad on sobilikud ja enam-vähem võrdse reageerivusega igapäevategevuste sooritamise muutustele, kuid BI puhul esineb suurem lae- ja põrandaefekt 52, Dromericki jt Samuti toob see esile lokalisatsioonipõhised funktsionaalsed erisused parema ja vasaku hemisfääri insuldiga haigetel.

Mõõdik hindab laiemalt insuldi jääknähtudest tingitud toimetulekuraskusi, sealhulgas kognitiivset, kommunikatiivset ja psühhosotsiaalset düsfunktsiooni Ükski neist mõõdikuist ei näidanud paremust teiste ees Otsustamisel tugineti ka Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse Funktsioone taastavat taastusravi jätkatakse, kui funktsionaalset toimetulekut hindava mõõdiku skooris on positiivne muutus.

Vastavasisuliste uuringute puudumise tõttu surve fingers haigus saa kehtestada surve fingers haigus skoorimuutuse suurust. Kui patsiendi funktsionaalse iseseisvuse tase enam ei muutu skoor ei ole võrreldes viimase hindamisega paranenudsiis ei ole taastusravi jätkamine näidustatud. Samas tuleb funktsionaalset paranemist hinnata ka häirespetsiifiliste testide alusel, et mingi funktsioonihäire ravivajaduse üle kitsamalt otsustada. Näiteks hindab logopeed afaasiaravi efektiivsust ja jätkamise vajadust häirespetsiifiliste testidega.

Neuropsühholoogilise taastusravi vajadus selgitatakse välja kognitiivsete funktsioonide uuringuga. Taastusraviliik sõltub patsiendi funktsioonihäirest, piirkondlikest võimalustest ja patsiendi eelistustest. Tugev soovitus, madal tõendatuse aste.