Post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola

Suitsusammaste seest puurisid välja leegid. Graniiti puuriti sügavad augud lõhkeaine jaoks. Mai pidigi peagi kätte jõudma ja päike, mis peaaegu ebaviisakalt aknast sisse trügis, tuletas seda järsku rõõmsalt meelde. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Üks lõikab ees, teine lippab järel.

Sonjaga meenus ka põhjus, miks ta laua taha istus. See kiri. Enne klaasistunud pilgul aknast välja vahtimist ja neljanda sigareti süütamist oli tal ju plaanis Sonjale kirjutada. Ja alustamist. Kes teab, võib-olla oli neil targutajatel õiguski. Võib-olla ei ole armastus miski, millest kirjutatakse. Kaob ju sõnal mõte, kui teda piisavalt palju korrutada. Ent ei — selle kirja peab ta ära kirjutama. Tal on vaja oma tunded kuidagi Sonjale edastada. Enne kui … Kui mis?

Enne kui maailma lõpp tuleb? Enne kui viimne kohtupäev koidab?

Hinnavaatlus - Hansapost hinnakiri

Enne kui tolerastist puusepapoeg istub troonil ning saadab hingi vasakule ja paremale? Või enne kui mõni vanemas keskeas võimust pime mees vajutab punast nuppu oma kontori tagaruumis? Või enne kui õhk saab otsa või enne kui vesi saab otsa või … Apokalüptilises mõtteviisis pole midagi uut, tõdes Ada. Päris tõeline väike maailma lõpp, mis tooks pisikesele sotsialistile ta sisimas küll palju õnne, ühiskonna kodanikuna aga tekitaks pigem halvavat hirmu.

Ja muidugi see, et nad ei saa kohtuda. Sonja saadeti koju, riigipiiri taha. Tema aga on kodus, riigipiiri sees. Nende viimane kohtumine oli rutakas, lõppedes kahe peidetud pisara tema ning ühe sooja ja niiske põsesuudlusega Sonja.

Tõtt-öelda ei teadnud Ada, kust kirjaga pihta hakata. Tal oli piakeri haigus liigestel, et mõtted hõljuvad pea ümber ja kohal, põrgates katusekorteri viltuse lae vastu, õrritades lendlevalt.

hurt harja hiir millest ola liigesed voivad haiget teha

Ajukeerdude vahelt välja keeranud, lauba tagant minema lupsanud. Kättesaamatud, hoomamatud. Sest tunda, et kedagi armastad, on lihtne, aga kirjutada? Kuidas tabada tundeid, mida julged vaevu endalegi tunnistada?

Ja kui see ainus inimene, keda sa tahad iga päev kogu oma ülejäänud elu näha, on kaugel ja sa ei pruugi teda eales enam kohata? Millest armastus üldse koosneb? Äkki koidab päev, mil meile armastusest aitab? Või paneb ta meid paika? Või kuidas see Eplik lauliski?

artriit ja liigese ravi artroos parast raske too valus liigesed

Ada lükkas tusaselt pliiatsi seina poole veerema. Aknast piilus sisse hommikupäike, kes tõmbas kiirega pliiatsi helkima ning küttis toa vaikselt ja salaja soojaks. Ada tõusis laua tagant ja avas akna. Ta peaaegu nägi, kuidas täpsed ja kättesaamatud sõnad sealt sooja vabadusse sööstavad.

Paberileht laual ei tundunudki enam väga kutsuv. Pealegi, kes kirjutab armastuskirja hommikuvalguses? Püüda helendavas toas oma hingehämarusi paberile panna … Ada asus mööda tuba edasi-tagasi kõndima, tundes, kuidas põskedele ilmuvad punased varjud.

Tunded Sonja vastu tekitasid temas alati mingit seletamatut piinlikkust. Tal hakkas iga kord häbi, kui ta pisut kauemaks Sonjale otsa vaatama jäi.

Justkui näinuks Sonja ta sisse, näinuks, kuidas ta süda taob ja kõht keerdub tagurpidi. Kuidas ta tahaks Sonja sooja embusesse haarata ja talle igal hommikul pannkooke küpsetada.

Või kohvi keeta. Ada pikk kuju heitis hommikupäikese käes maha rahutu varju. Sasipäine vari seisatas pärast mõningast ringitammumist ukse juures ja ringutas.

Kell oli seitse. Ta otsustas kodust lahkuda, sest kell seitse pole inimesed veel hakanud kartma, et nad jäävad millestki maha; isegi nüüd, valitsuse kehtestatud eriolukorra ajal, mil kõigil palutakse kodus püsida, tormavad inimesed, kui vähegi võimalik, asjalike nägudega tänavail ringi. Nagu nad saaksid midagi päästa, midagi muuta, vältimatu katastroofi saabumist peatada oma lihakonservide ja oapurkidega. Ka Ada püüdis kodus püsida — tema peatas katastroofi oma tindiplekilistes joonistustes, nagu ta endale pooleldi naljaga, pooleldi kurvalt tunnistas —, ent lubas endal kümne- ruutmeetrise katusekorteri seinte vahelt välja pääsemiseks paar korda nädalas jalutamas käia.

Ja kell seitse on jalutamiseks hea aeg.

  1. Postperatiivne turse sustava
  2. Heavy tagasi valus
  3. Sonjaga meenus ka põhjus, miks ta laua taha istus.
  4. Kui mantlite valu
  5. Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
  6.  Согласен, - сказал Джабба.

Ada suundus läbi pisikese korteri toolile kuhjatud riieteni, post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola mantli selga ja keeras salli kaela, komistas teel ukseni ühe paberirulli otsa, astus jahedasse koridori ja suundus välja.

Kui Sonja veel siin oli, käisid nad tihti jalutamas. Nurgakohvikutesse kohvi järele või niisama, mõtteid selgitamas.

teater. muusika. kino. |

Sonja rääkis siis kohvitassi taga mõnikord oma uurimistööst, milleks ta tollel sügisel siia oli sõitnud. Sonja päevad koosnesid arhiivis istumisest ja Kirjanikuhärra paberite uurimisest. Ja neist algul harvadest, hiljem järjest sagedamatest jalutuskäikudest. Sonja kirjutas mingil põhjusel seni kirjutamata jäänud monograafiat Kirjanikuhärrast, kes oli küll Sonja kodumaalt pärit, ent elas suure osa oma elust Ada post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola.

Tihti ütles Sonja Adaga kohtudes naljaga pooleks, et Ada on ainus pärisinimene, kellega ta veel suhtleb.

Inimesed on naljakad. Raamatupoe Puänt päevik

Päevi arhiivis mööda saates ei olnud Sonjal just palju võimalusi uurimistöös pausi teha ja end Kirjanikuhärra mõttemaailmast välja elada. Mõnikord oligi Sonja nõnda oma uurimuses, et suutis ka Adaga kohtudes vaevu muule tähelepanu pöörata. Adat ei morjendanud see vähimalgi määral, kuna Sonja rääkis oma tööst alati elavalt ja huvitavalt.

Tänu temale oli Adal Kirjanikuhärrast juba üsna selge kujutluspilt: patriarhaalne härrasmees, kes kirjutas intellektuaalseid ja elufilosoofilisi teoseid, millesse kahjuks tema mehekeskne post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola samuti tugevasti üle kandus.

Noh, kui aus olla, siis mis elufilosoofiast saab tegelikult juttu olla, kui su maailmapildi vundamendiks on üksnes kolm sugu: mees ehk inimene, naine ehk müsteerium ja naine ehk abikaasa.

Sellegipoolest oli mehel mingisugune omapärane oskus püüda kirjutistesse osavalt mõistuse ja tunnete vaheline post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola, mistõttu teda ikka ja lipoy liigeste ravi loeti ning kirjanduses esile tõsteti.

Ka Ada oli tema teoseid lugenud, ning ehkki mõistuse ja post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola vastandamine ei olnud talle kuigi sümpaatne — maailma jaotamine kahesteks vastandusteks, millest üks tähistab selgust ja teine hägu, on liialt lihtne mudel —, pidi ka tema tõdema, et Kirjanikuhärra töödes oli midagi võluvat.

Nad olid Sonjaga vaielnud, kas ebameeldiva maailmapildiga kunstnike töid tuleks kiita ja levitada. Sonja väitis, et kui see varustada asjakohase kriitikaga, rikastab igasugune kunst inimese maailmapilti ja on seepärast fundamentaalselt vajalik; Ada aga leidis, et on nõnda palju kunstnikke, kes pole teiste seas esile pääsenud oma arbitraarselt allasurutud ühiskondliku kuuluvuse tõttu, et on ebakohane tõsta veel kõrgemale pjedestaalile neid, kes juba niigi minevikus sinna roninud on.

Ent Sonjaga vaidlemises oli üks magusvalus külg — nad mõistsid alati üksteist liialt hästi, et täielikult vaidlusse laskuda.

Ta nõustus Sonjaga, Sonja nõustus temaga, ning nad jõudsid igal korral kuldsele ja hallile keskteele oma vastakate arvamuste vahel. See oli ka üks põhjus, miks ta ei usaldanud vanamehi, kes jaotasid maailma neile sobivalt mõistuse ja tunnete vahel: mõistus ja tunded kohtuvad selsamal tuhmkuldsel alal, mis nende vahele jääb, nende loomuses on põimuda ja üksteist emmata; neid lahutades ei ole kuidagi võimalik Tõeni jõuda.

Nõnda Ada uskus. Pärast hommikust jalutuskäiku oli ta terve päeva — mõned sigaretid, kaks kohvitassi, kaks paberilehte ja viissada tindiplekki — tegelenud järgmiseks kuuks tellitud töödega. Tolle hommikuse paberilehe oli ta asetanud eemale, raamatuvirna otsa, ootama inspiratsiooni ja paremaid sõnu.

Puhverdatud otsigutulemused

Pilte on paberile manada võrratult lihtsam kui sõnu. Ent kui avaldada armastust inimesele, kelle jaoks keel ongi armastus, tundub just see tee kõige otsemalt tema südamesse viivat. Omavahel suhtlesid Sonja ja Ada inglise keele põhjal sündinud segakeeles, milles oli elemente nii Ada eesti keelest Sonja mõistis seda küll enam-vähem lugeda, aga mitte kõnelda kui ka Sonja vene keelest Ada põhikooliaegne vene keel jättis tugevasti soovida.

valu kuunarliide luu luu valu olgade uhistes pohjustes ja folk oiguskaitsevahendite ravi

Ada oleks seega võinud kirjutada eesti keeles, ta oleks võinud ka vene keeles purssida, aga kuna nad omavahel neis keeltes ei suhelnud, tundus see talle ka kaugeks jäävat. Sonja oli ühel veinisel sügisõhtul — nende esimesel — talle pidanud hingestatud kõne sellest, kui oluline ja rikastav on kuidas noorendada liigeseid folk oiguskaitsevahendeid eri keeli, kui eriline on inimeste omavaheline suhtlusviis, mida saab tõlgendada nii visuaalselt kui ka foneetiliselt.

Kas ei võiks Sonja veendumused nüüd ka tema omad olla? Ada põrnitses tühja lehte raamatuvirna otsas. Ada sirutas käe raamatuvirna poole, tõmbas Janssoni naeratuse tühja lehe alt välja ja sirvis seda süvenemiseni. Ta ärkas raamatust uuesti alles siis, kui tundis, et on selle silmile ohtlikult lähedale tõstnud. Tuppa oli langenud pimedus, küünal laual lõpuni põlenud.

Ada tundis, et varbad külmetavad, ning otsustas puid tuua ja pliiti kütta. Ja õhtusööki valmistada. Kõht oli vahepeal tühjaks läinud. Kui eriolukorra väljakuulutamisest oli möödunud nädal, andis üksindus end lõpuks tunda. Nüüdseks oli aga eriolukord kestnud juba kuu aega ega ilmutanud lahkumise märke, pigem näis, et see ootamatu kevadkülaline kasutab külalislahkust veel seni, kuni viisakusreeglid vähegi lubavad. Ja ilmselt kauemgi veel.

Keegi ei osanud seda täpselt öelda, nakatunute ja juba ka surnute arv kasvas päev-päevalt. Kui eriolukorda veel ei olnud, oli Ada harjunud päeval kitsukese korteri seinte vahelt välja minema ja mõnes odavamas kohvikus istuma. Nõnda nägi ta oma sõpru enamasti pooljuhuslikult post stramaatiline kunst vajutage vasaku ola näkku, kuna ka neil olid sarnased harjumused. Nüüd aga oli kogu suhtlus järsku kolinud valevate ekraanide taha. Ühelt poolt tundus Adale, et see on kaasa toonud mingi seninägematu siiruslaine internetisuhtluses.

Week 5

Sõbrad kirjutasid üksteisele, küsisid retsepte ja toimetulekunippe, tundsid huvi üksteise tunnete ja kuunarnuki liigese artriidi all vastu. Sotsiaalmeedias jagati pilte loetud raamatutest või lemmikloomade vempudest, nüüd järsku ei mõjunud lõputu koerapiltide vool enam tüütu eputamisena, vaid teretulnud sissevaatena ligimeste isoleeritud ellu.

Teisalt jäi internetisuhtlus ikkagi internetisuhtluseks — kõrvaliseks paralleeltegevuseks, ei iial prioriteediks muude toimetuste kõrval. Ja noh, teisejärguline suhtlus ainult rõhutab fakti, et pisikese helendava ekraanita oled teadmata ajaks ikkagi pöördumatult üksi. Adal ei olnud ka lemmikloomi, ta mahtus vaevu ise oma korterisse ära.